Sündmuste arhiiv

Sügelised

sygelis_veeb

Muusikasündmus Sügelised levitab sõnumit surematusest. Üleni põlev ja sügelev programm võtab esitleda nii uusi ja värkseid, kui ka vanu ja endiselt rabava saundiga artiste. Sügelised viitavad siin teatud vaimsele seisundile, mis on igasuguse loomingulise tegevuse alus. Teisest küljest võib seda võtta ka kui kihku peo ja hea muusika järele. Romantilist sügelust millegi enneolematu, uudse ja salapärase, kõlvatu ja pahelise, eksootika ning lusti järele.

live:
Psychoterror
Chungin & The Strap_On Faggots

Sibyl Vane
Deathcats

dj.:
Gottlieb Asukyl
Alan Proosa

http://www.youtube.com/watch?v=NyuEd9kHB9c

Psychoterror – kui viha oleks emotsioon, siis need mehed poleks ikkagi emod.
Aga tegelikult ongi ju muusikal apriori emotsionaalsed korrelaadid, st muusika ongi ju emotsiooni kõige puhtam väljendus. Ja viha väljendab Psychoterrori muusika tõepoolest, kuid mitte ainult. Peale destruktiivse energia pakub nende sundimatu esitlus ja sarm ka annuse dekadentlikku melanhooliat ning ohtralt linnaromantilisi sisekaemusi. Oma viimase albumiga XX juubelit tähistanud rokkarid tõestasid, et nad ei pea enam kunagi kellelegi midagi tõestama. Vaba vaim elab veel! Edasi kommarid, ja Freddy näitab teed! Freddy on ju meie oma Iggy Pop! Ah, seda teab iga laps.

Chungin & The Strap_On Faggots – Ida-Euroopa esimene ja kiimane queer punk.
Mis on queer? Queer on probleem autoriteediga. Ja palun saage valesti aru! Queer on atentaat pürjerliku vaimu väikekodanlikule erektsioonile. Faggotsite muusika on ülevoolav, järelejätmatu ja vastupandamatult tantsuline. Nende kontserte võib iseloomustada ka kui tundeküllast ja energilist püüdlust esitada kabareelikus maneeris nietzscheliku hulluksminemise raskekujulist kulgu. *

Sibyl Vane – popiliku arhitektuuri, surfiliku delay ja bluusiliku tundealgega gruuviv trio võidab südameid nagu Prints Võluja ise. Pole siis mingi ime, et nende lihtsad, kuid haakuvad lood ja hingestatud esitlus tõi neile ka Noortebänd2011 ihaldusväärse tiitli. Sibyl Vane’i muusikat esindav byronlikult minoorne kulg ja sugestiivne naisvokaal mõjuvad nagu visnevski salv näguripävadest krobelisele rokkarihingele.

Deathcats – Emajõe tšikkide garage riffide palett maitseb nagu lonks ripsmetušši. Deathcatsi muusikast on tunda nii 80ndate entusiasmi, kui ka 90ndate pohhuismi. See nahast, lakist ja kontsakingadest läbiimbunud kass kiunub nagu palderjani söönud viiul, kel on nii poogen, et isegi pizzicato on tal hoogne. Deathcats’i muusika ja lavaline hoiak on elegante ja ohtlik. Väljapeetud pahaendeline vibratsioon. Kliriseb kliriseb kirsipomm! Kes ütles, et tüdrukud ei roki!?

Sujuvate üleminekute ja raugematu pulsi eest vastutavad ülikooli kõige ilusamad ja andekamad diskorid Gottlieb Asukyl ja Alan Proosa.